VIDEO: Klassikalise draama omadused

Reeglidraama üldised omadused

Klassikaline draama, tuntud ka kui reeglidraama, on oluline žanr, mis on kestnud läbi sajandite kirjandus. Olete kindlasti koolis mõnda osa lugenud ja tunnete ära mõned siin loetletud funktsioonid.

• Klassikalise draama süžee, koht ja aeg peaksid moodustama üksuse. See tähendab, et tegevus toimub ühes kohas ja enam ei kuvata ajaperioode, isegi mitte ajahüppeid. Alamplaate ei tohiks esineda.
• Asjaomased inimesed peaksid piirduma väga juhitava grupiga. Pärast esimese vaatuse lõpetamist ei tohiks rohkem inimesi tutvustada. Kehtib ka isikuahela reegel. See tähendab, et stseenivahetuse korral saavad ainult inimesed, kes on selles piirkonnas eelmine stseen ei olnud kohal - seega peab vähemalt üks inimene olema stseen stseenide vahel rütm.
• Klassikaline draama järgib teatud struktuuri (vt allpool). Toiming on alati lõpule viidud. Samamoodi on maailm, milles see toimub, endasse suletud. Klassikalisel draamal on puhas stiil - stiile ei tohi segada.

Klassikalise draama struktuur

Klassikalise draama tunnuste hulka kuulub ka fikseeritud struktuur. Saate selle ära tunda järgmise struktuuri järgi:

• Esimene vaatus tutvustab asjaosalisi ja tutvustab probleemi. Nii saab vaataja ülevaate tegevuse asukohast ja tutvuda kõigi inimestega.
• Tegevus suureneb teises vaatuses. Ta suundub konflikti. See tegu saab põneva hetke, st päästiku järgmistele sündmustele.
• Kolmas vaatus mahutab süžee haripunkti: see pöördub peategelase ebasoodsasse olukorda (tragöödia) või kasuks (komöödia). See on pingekaare tipp ja pöördepunkt lugu.
• Neljandas vaatuses langeb süžee uuesti. Pinget tekitab kõik, mis ähvardava lahenduse poole liigub, aeglustades ja viivitades.
• Viiendal vaatusel on lõpuks lahendus. Klassikalises tragöödias on see katastroof, st allakäik; klassikalises komöödias on see õnnelik lõpp.